Intervjuu Aim Uiboga

Kiirabijuhtide pealik: ametiühingurakend liikugu ikka ühes suunas

Transpordi Ametiühingu kiirabisektsiooni juhataja Aim Uibo on pidanud elu jooksul mitut põnevat ametit – olnud näiteks piirivalves allohvitser ja konvoeerinud vange.

„Olen suhelnud paljude erinevalt mõtlevate ja vahel ka üldse mitte mõtlevate inimestega,” võtab ta huumoriga oma elukogemuse kokku. Selle pealt on lihtne olla täna ametiühingu silmapaistvaks eestvedajaks.

Transpordi Ametiühingusse sattus Aim 2007. aastal koos sadade teiste Eesti kiirabijuhtidega, kui ametiühing lõi eraldiseisva kiirabijuhtide tööd väärtustava sektsiooni. Tema vastutusele jäi suurima osakonna juhtimine Tartu Kiirabis, millel baasid paljudes teisteski Eesti linnades. Sektsiooni juhiks valiti mees aga 2009. aastal.

Kolm põrsakest
Ülikoolis neli aastat ajalugu õppinuna on Aimi jutus ja võrdlustes värvi. Nii veab ta ametiühinguasja ajamisel paralleeli kolme põrsakese muinasjutuga. Kuigi täna on meil ehk kõik korras – töö on, kõik on, aga peame valmistuma ka homseks, kui roheline karjamaa ja suvi otsas. „Kergemeelne on mõelda, et külm talv meie juurde ei tule. Ja kui tuleb, peab meil ametiühingumaja püsti olema, kõige oma organi-satsiooni, teadmiste ja ressurssidega, mida heal ajal koguda jõuame,” räägib Aim Transpordi Ametiühingu Tartu kontoris.

Ametiühing kui aednik
Ta hindab Eesti majandust üldiselt positiivselt tasakaalukaks, aga ka neid ärimehi on palju, kelle ainsaks kreedoks on ahnus ja hoolimatus. „Selliste tegelaste väljarohimiseks meil ametiühing ongi,” arvab Aim Uibo. On niigi paratamatu, et kui ärimeeste jaoks hakkab majanduskriis läbi saama, on rahva jaoks asi hullem. „Masu jääb töötajate jaoks veel kauaks õhku rippuma nagu irvkiisu naeratus”, viitab Aim Alice’ile imedemaalt.

Sellepärast ongi oluline, et ametiühing püsiks rakendina koos. „On ju nii palju erinevaid tegevusalasid, kus kõikjal ametiühing tegutseb, aga kõik tahavad sama – väärtustada iga üksiku liikme heaolu,” räägib Aim. „Rakend peab liikuma ühes suunas ja selleks on igal koeral sõnaõigus, et ohtudest hoiatada ja kurssi korrigeerida.”

Ringiga jõuab jutt kiirabimeeste juurde tagasi, ka neid tuleb väärtustada – nii rahas kui suhtumises. Tegu on professionaalidega mitmes mõttes ja tänast palka piinlikult vähe. „Masueelse ehitaja 150-kroonisest töötunnist jäi palju viltuseid seinu püsti, aga kuipalju kobedamalt astub täna poeteel tädikese jalg, keda kiirabi kunagi aitas, see jääb sageli märkamata.”

Aim hindab koostööd päästjate ja teiste jõuliste alade esindajatega. „Meie eesmärk on, et inimene tunneks ennast täisväärtusliku, rahuloleva, energilise elujaatajana.